404

Lehte ei leitud

Meie ajalugu

Aa küla on mainitud esmakordselt 1240. aastal, mil “Taani Hindamisraamat ” märgib tema suuruseks 13 adramaad, küla kuulus preester Eilardusele. Et viimasele läänistati Taani kuninga poolt veel kolm küla samast piirkonnast, on tagantjärele peetud tõenäoliseks kavatsust ehitada siia klooster. Sellele oletusele pakub tuge asjaolu, et Eilardus pärandas või kinkis need külad hiljem Kärkna kloostrile, mille valdusesse kuulus Aa küla 1426. aastani.

Kuigi kloostri ehitamiseni ei jõutud, paiknes Aa’s tõenäoliselt mingi kabel ja munkade majandusmõis. Ühenduse pidamiseks oma ulatuslike valduste vahel rajasid mungad tee läbi Aa ja Kohtla vahele jääva soise ala. Keskajal tunti seda “mungateena”.

Mõis tekkis siia suhteliselt vara – ajaloolaste arvestust mööda kuskil 1426. ja 1497. aasta vahel (põlisest asustusest Aa ümbruses annavad tunnistust mitmed kaitsealused kivikalmed ja kultusekivid). Juba siis näis Aa omavat väljapaistvamat kohta, temast kujunes üks Narva foogtile alluva orduametkonna keskusi.

1558. aastal puhkenud Liivi sõjast ning sellele järgnenud pikast segaduste ajast ei pääsenud Aa kergelt – kogu ümbruskond oli varemeis. Alles rahu saabudes ja pärast seda kui kuningas Gustav II Adolf 1630. aasta suvel valduse Tallinna bürgermeister Georg von Wangersheimile kinnistas (kelle perekonna kasutusse jäi mõis kuni 18. sajandi lõpuni), võidi mõelda hingetõmbele.

Pikka aega elasid Aa saksad siiski üsna tagasihoidlikus palkmajas, uhkem kiviloss kerkis Tallinna ehitusmeistri Peter Jonase käe all alles aastail 1696 – 1698. Oma plaanilt ja kujult sai too enam-vähem samasuguseks nagu mõni teinegi Rootsi võimu lõpuajast pärinev mõisamaja (näiteks temaga üheealine Palmse ja paar aastakümnendit vanem Maardu). Siiski on rootsiaegseid mõisahooneid üle Eesti säilinud ülivähe. Neist tähtsamate üleslugemiseks piisab kahe käe sõrmedest.

Ilmselt üheaegselt peahoonega rajati ka iluaed. Selleks andsid hea võimaluse hoone tagant laskuvad terrassid, mis klindiveere all lõppesid tiikidega. Uuest majast polnud Wangersheimidel aga kauaks rõõmu tunda – alanud Põhjasõjas (1700 – 1721) langes Aa rüüstajate kätte nagu teisedki Virumaa mõisad.

Sõjakaosest ülesaamine võttis üldjuhul aega aastakümneid. Aa mõisa suutis aga Axel von Wangersheim (kes oli auastmelt kindral-leitnant ja vahepeal ka Riia komandant) enam-vähem korda saada juba 1720. aastail. Tollal (1723. aasta paiku) seati peahoonesse üles väga ilusad koobaltiga kirjatud kahhelahjud, millest ühte võime praegu näha Kadriorus endises “Lustihoones”. Kauemaks jätkus ka tööd tislermeistritele: siin on tegutsenud Tobias Schamer ja J.G.Borchardt, 1753. aastal oli ametis Saksamaalt tulnud Johann Ulrich Rumber jne.

Taas oldi mõisa suuremalt ehitamas 18. saj. lõpul. Kuna vana härrastemaja kippus kitsaks jääma, laiendati seda meister Christian Gottlieb Waltheri juhtimisel tiibosadega, samuti muudeti mõnevõrra fassaadi, andes talle klassitsistliku lahenduse. Näiteks tore kurekujuline tuulelipp (umbes samasugune nagu Narva Raekojal), mis ehib hoone frontooni, pärineb just sellest ajast. Samast ajast on pärit ka varaklassitsistliku nikerd-dekooriga peauks.

Aa mõisas elati neil aegadel laialt. Nii on 1782. aastast teada, et mitmesugust teenijarahvast (kutsaritest köögitüdrukuteni) oli mõisas ametis tervelt 66 inimest. Mõisale kuulus väike sadam – nii mõnelgi vaiksel suveõhtul sõudis seltskond merele paberlaternate ja tammepärgadega ehitud paatides.

Muidugi tõi ka 19. sajand mõisahoonele täiendust. Sellest ajast pärineb hulk majandusehitisi (moonakate majad, kus käesoleval ajal on hooldekodule kuuluvad korterid). Samast ajast pärinevad ka härrastemaja puitpitsilised verandad.

Hilisemad kümnendid enne võõrandamist oli mõis Grünewaldtide valduses: viimasena Otto von Grünewaldti, kirjaniku ja ühe viljakaima vene klassikalise kirjanduse saksa keelde vahendaja nimel.

Mõis tegutses täies hiilguses kuni 1919. aastani, mil toimus natsionaliseerimine. Mõni aasta hiljem jagati mõisa maad asundustaludeks. Alates 1924. aastast tegutseb mõisahoones hoolekandeasutus. Esimesed hoolealused toodi sisse juba detsembris 1923, ametlik avapidu toimus jaanuaris 1924.

1999.aastal tähistas hooldekodu 75. juubelit.

Aa mõisaansambel seisab 1979. aastast arhitektuurimälestisena riikliku kaitse all.

Looduskaitsealune Aa park on tuntud puuliikide rohkuse poolest.

Restaureerimistöödega alustati aastatel 1987-1988. Hakatuseks valiti pargi lääneservas paiknev endisaegne paviljon. Mitte sellepärast, et too 18. sajandi lõpust pärinev pargitemplike siinsetest ehitistest kõige väiksem oli, vaid ühtlasi ka seetõttu, et too oma seisundiltki haletsusväärseim oli. Hüljatuna, varisenud krohvi ja tilkuvate võlvidega oli paviljon seisnud juba aastaid. 1988. a. suvel anti restaureeritud paviljon (taastamisprojekti autor Ü.Saar, sisekujundus K.Roosi) hooldekodule üle – endine pargimajake asus oma ülesandeid täitma hooldekodu kabelina.